Life is what you make it to be.

1 note

..vol kaks

Mis me vahepeal teinud oleme? Palju tööd ning vaba aega võimalikult vingelt sisustanud. Kaks nädalavahetust tagasi otsustasime oma viimase pikema nädalavahetuse reisi ette võtta, kuna teadsime, et mida lähemale hooaeg tuleb, seda vähem meil vaba aega ning viitsimist olema hakkab. Sihtkohaks valisime Daintree vihmametsa Cape Tribulationil. Tegu on Austraalia suurima ja vanima vihmametsaga, mille lõpetab Great Barrier Reef (Suur Korallrahu). Sõit võttis aega umbes 2 tundi- 100km teed mille ühel pool põlenud mets ja teisel pool üle ujutatud heinamaa, lõpetuseks järjekordse suure mäeaheliku ületamine nii kurvilist teed mööda, et pea hakkas ringi käima. Sõita saime kuni jõeni, mida saab ületada vaid “köispraamiga” ning praamilt maha sõites oli telefonist kadunud ka viimane levipulk. Edasi umbes 45km käänulist ja mittekäänulist teed, mille äärde jäid vihmametsa läbivad rajad.

Läbisime 3 rada ning jäime väga rahule. Nähtud said mangroovimetsad ning eriti vinge tunne oli otse vihmametsast randa astuda. Ujuma minna kahjuks ei saanud, kuna alates novembrist on hooajaks tagasi tulnud box-jellyfishid, keda peetakse maailma tapvaimaks loomaliigiks, kes suuruselt võivad nad olla nii väikesed, et neid ei ole nähagi. Lisaks on sealkandis väga palju krokodille ning paar aastat tagasi langes nende saagiks 5-aastane poiss, kes praamijärjekorras oodates jõe äärde mängima läks.

Tagasiteel peatusime Ice-Cream Farmis. Tegu on farmiga, kus kasvatatakse erinevaid troopilisi puuvilju ning kohapeal valmistatakse ka jäätist. See oli elu parim jäätis! Juba selle jäätise pärast tasuks tagasi minna. Hiljem saime ka farmis ringi käia ning vaatasime kõik erinevad troopilised viljapuud oma silmaga üle. Lemmikuks osutus Jackfruit, mille viljad võivad kaaluda kuni 46kg. Massive! Valisime minekuks väga hea aja, kuna tabelit uskudes sajab sealkandis vihmahooajal ikka väga palju. Paar aastat tagasi oli aastas sademeid üle 6000mm.

Jackfruit

Mangroovimets

Cape Tribulation Beach

Cape Tribulation Beach

Edasi liikusime Cairnsi suunas kuna otsustasime öö linnas veeta. Vahepeatuse tegime Port Douglases, mis on suhteliselt Pärnu/Haapsalu sarnane kuurortlinn. Maanteed, mis Daintreest Port Douglasesse viis, kutsutakse Queenslandi Great Ocean Roadiks. Ühel pool mäed, teisel pool Great Barrier Reef ning tee kulges küll mööda mägesi või mööda randa. Cairnsisse jõudes võtsime omale toa hostelis, käisime esplanaadil night swimmingul ning vajusime unne, kuna olime päevast väga väsinud. Järgmisel päeval sõime sushit ja tegime tiiru jälle oma lemmikkeskuses, kus riided, kotid, jalanõud 2/5/10 dollarit maksavad. Mis elul niimoodi viga!

Peale Daintree nädalavahetust algas meie jaoks vihmahooaeg ning muutus siinne elukorraldus. Nimelt saabusid nii prantslased (kaks poissi) ning itaallased (paar) ühepäevase vahega ning nädalake varem kui plaanitud oli. Kurvameelselt loobusime oma maja ning toa ainukasutaja staatusest ning hakkasime ka teistega arvestama. Tegu on tegelikult väga toredate inimestega…vähemalt siiani. Kuna siinsed reeglid koristamisega on päris karmid, siis õnneks koristavad kõik enda järelt ilusti ära ning mingit laga laiali keegi ei jäta. Itaallased tulid kõrvalfarmist ning jäävad siia ainult oma lennuni, mis nad praeguseks juba nädala pärast tagasi kodumaale viib. Seni jagame nendega ka oma magamistuba. Prantslased on Austraalias samamoodi värsked nagu meie ning ka nende jaoks on tegu esimese farmiga. Me ei ole neile siiamaani öelnud, et Siim prantsuse keelt oskab ja ei tea kas ja kuidas seda nüüd tagantjärgi öelda :D Alguses lootsime, et saame aru, mida nad omavahel räägivad ning mida nad meist arvavad aga ega see nende pudrujutu kuulamine nii kerge ei olegi. Inglise keelt oskavad nad väga halvasti ning tänu sellele on meil nalja rohkem kui küllaga saanud ning kõik kuuekesi oleme kõhud kõveras pea igal õhtul.

Meie õhtune seltsimees Possum

Tööga on meil lood väga hästi. Enne teiste tulekut saime nädala-kahe jagu Siimuga kahekesi tööd teha ning teenisime selle käigus farmerite usalduse. Oma supervisoritega hakkasime üha paremini läbi saama ja nüüd oleme pigem semu staatuses kui lihtsalt töötaja/ülemus. Iga päevaga muutusime tööpõllul aina paremaks ning meie jaoks ei olnud raske ka pilukatest/prantslastest/itaallastest päevas 120kg rohkem laime korjata. Farmeri jaoks oleme “crazy estonians”. Alates teiste tulekust on ka meie vastutus veidi suurem. Tööle võtame mobiili kaasa juhuks kui midagi juhtuma peaks ning hoolitseme ka tööks vajalike atribuutide olemasolu eest. Siim on töötajate autojuht, mis on väga hea kuna enamus ajast lõpetab tööpäeva suur vihmasadu ning äike ja autos on vaid kaks kohta. Meie saame mõnusalt autos istuda aga teised peavad lahtises autokastis hakkama saama :D. Ammu oli ka teada see, et hooajal hakkan mina shedis töötama (maja kus puuvilju sorteeritakse ning pakitakse) ning nüüd sai ka Siim selle pakkumise. Otsus oli suhteliselt raske kuna teda taheti ka põllule tööle, kuid kuna põllul tööd tehes olenevad su töötunnid suuresti ilmast siis jäime ikkagi shedi variandile kindlaks. Juttu lugedes võib mõnele suhteliselt “naljakas” tunduda see, et oleme rõõmsad oma farmitöö üle, kuid ütleme ausalt, et igal ajal teeks pigem farmitööd ja teeniks sellega 5 korda rohkem raha kui kuskil “fancys” riidepoes 100€ hilpe müües ning Eesti miinimumpalka teenides.

Kuna sel aastal tuuakse meie farmi kuu aega järjest päevas 20 TONNI mangosid sorteerida ja pakkida siis töötundidest meil ilmselt puudus olema ei hakka- 10-12 tundi päevas ja 6 päeva nädalas. Lisaks mujalt toodud viljadele on ka korjata ning pakkida vaja meie farmi viljad, mida leidub 15 000 puul. Võib-olla tuleb teha ka öövahetusi, kuid eks aeg näitab. Minu tööks saab peamiselt olema sorteerimine ning vahepeal ka pakkimine ning Siim hakkab pakitud viljadele ning kastidele kleebiseid peale panema ning kaste alusele tõstma. Nüüd hakkavad korraga tulema nii mangod kui ka laimid ning jaanuaris ka avokaadod. Hetkel teame seda, et vaba on meil kindlasti 25.12 kuid kindel ei ole see, et me 31.12 ja 01.01 tööd ei tee. Võib-olla peame ennast töötama aastasse 2014. Siinkohal siis läheb luhta mu soov veeta aastavahetus Sydneys ilutulestikku vaadates ja Siimu soov jaanuari alguses konserdile minna aga ütleme nii, et raha on vaja ning millegist tuleb loobuda ka. Vähemalt saame samal ajal tööd teha ning sama palju töötunde. Kui Siim põllule läheks siis oleks meil täiesti teine graafik ning seetõttu oleks ka suhteliselt raske toidu, vaba aja ning poes käimistega. Lisaks sellele pidevalt ilm töötunde kimbutamas. Neljapäeval on meil shedi töö sissejuhatus ja ohtusfilmide vaatamine ning siis alustuseks AINULT 30 tonni mangode pakkimine. Hullumeelne aeg on tulemas.

Eelmisel nädalal saime ka mangode korjamise ära proovida ning ütleme ausalt, et ega see väga tore töö ei tundu. Nimelt tuleb vili puu otsast koos oksaga ära võtta ning seejärel endast suunaga eemale oks vilja küljest ära murda. Just see murdmise töö on päris sketchy, kuna selle tegevuse käigus pritsib viljast välja põletavat sappi. Osadel viljadel on seda ikka päris palju. Teame seda, et mõndades farmides tööohutust nii oluliseks ei peeta ning seetõttu on paljud omale selle sapiga koosolevad viljad riiete sisse kogunud ning hiljem traktori juures tühjendanud. Kuna sapp on riietesse imendunud siis hiljem on kogu keha ära põletatud ning vajalik ka arstiabi. Igaljuhul tööpäeva lõpuks on selline tunne, et kogu keha selle sapiga koos kuna traktorist pritsib pidevalt seebivett millega viljad ära puhastada ning selle käigus oled ise ka pidevalt märg.

Eelmine nv läks meil veidi aia taha, kuna tänu vihmastele ilmadele tegime ka laupäeval tööd, et oma töötunnid täis saada ja pühapäeval vedelesime jalad taeva poole. Siiski oli meil laupäeva õhtul farmerite, supervisorite ning kõiki töölistega BBQ õhtu mille käigus sai nii head nalja kui ka head süüa. Seda nvd nautisime aga mõnuga! Laupäeval käisime Mareebast u 12km kaugusel Granite Gorge Natural Parkis, kus rock-wallabysi nägime, paitasime, söötsime, hoidsime. Tegu oli siis pargiga mis graniitkaljuid täis, vahel voolavad ojad ning selles keskkonnas elavad siis kasvult väiksed kivi-kängurud. Loomakesed olid väga julged ning tulid kohe ligi seega tasus käik igati ära. Hiljem sõitsime veel naaberfarmist läbi ning võtsime omale nädala jagu banaane. Pühapäeval käisime kohalikus basseinis, skatepargis ning toidupoes. Basseini külastasime esimest korda ning peame tõdema, et võimalusel läheks veel ja veel. Mõnus ja jahutav!

Wallaby-lausuja

Pojakene. Selliseid taskus poegi oli paljudel loomadel. Saime ka neile pai teha ja neid toita:)

Siimu semu

Täitsa basseini moodi

Selleks korraks siis kõik. Ilmselt püüame varsti ka oma töödest mingi video teha, kuna atribuudid selleks on täitsa olemas ning kindlasti ka vaadata huvitavam, kui lugeda. Sel nädalal pidi meiega ühinema saksa paar, kuid täna saime info, et homme tuleb tüdruk ja poiss ei tulegi. Eks näis kas seetõttu võetakse siia keegi veel või ei.

Unustasime eelmisel korral enda uued numbrid kirja panna kuna Eesti sim-kaarte me enam ei kasuta ja äkki kellegil neid vaja läheb. Eneli (+61) 0401054821 Siim (+61) 0411149840

0 notes

Elu Austraalias

Nonii…täiesti viimane aeg meie siiani toimunud seiklused kirja panna. Ära oleme olnud peaaegu poolteist kuud ning juhtunud on väga palju. 25 september oli see päev, mil lennujaamas kallitega hüvasti jätsime ning oma teekonda Singapuri alustasime. Sel ajal oli meid veel kokku 3- ka Etsil oli pikemat aega Austraalia plaan ning kuna kõik samal ajal viisad saime, siis otsustasime alustada kolmekesi. Eestist lahkuda oli ootamatult raske. Austraalia mõtted olid mul peas olnud juba vähemalt 6 aastat, aga kunagi ei jõudnud minuni see “õige aeg” mil minna. Peale kõrgkooli otsustasin ju aasta vabaks võtta ning Siimu järgi “oodata”. Just meelega aasta vabaks kuna kool suutis ka viimase erialase töö motivatsiooni välja imeda ning lisaks sellele ei tahtnud ma omale erialast tööd ka seetõttu otsida, et äkki leian midagi, mis mind Eestis kinni hakkab hoidma ning lõpuks jääbki Austraalia seiklus kogemata. 

Pean ka vabandama nende ees, kellega kokku saada ei õnnestunud oma 24/7 töötegemise tõttu- mul on meeletult kahju, aga seda suurem on taasnägemisrõõm:)

Lennureisid ja Singapur

Lendasime Tallinn- Helsingi- Singapur. Lendamine on üks asjadest, mida ma väga-väga kardan. Õnneks olin oma viimastest nädalatest nii läbi ja viimased nädal aega 4 tunni kaupa öösiti maganud, seega suutsin isegi siis uimane olla, kui Finnairi logu Soomes 2 korda tagasi gate juurde toimetati, kuna üks mootoritest ei käivitunud. Vastasel juhul oleksin ilmselgelt sealt lennukist lihtsalt välja jooksnud kuna mina, lennuk, katkine mootor ja 12 tundi lendu kokku ei sobi kohe mitte üldse. Magasin terve tee, seega ei suutnud mind nii hullult häirida ka käetoed mida oli võimatu normaalselt ülesse tõsta, individuaalsed ekraanid, mis ei töötanud, eriti halb toit ning üldse ei anna võrreldagi Finnairi nt Singapore Airlinesiga. Igal juhul maksan järgmine kord pigem rohkem kui lendan Finnairiga. Mootori jama pärast jõudsime Singapuri 2h hiljem ning kokkuvõttes oli meil esimene päev kaotsi läinud. Et kus me siis ööbisime? Sellega läks meil maruhästi! Nimelt eriti juhuslikult tutvusime läbi interneti inimesega, kes seal resideerub, kuid enamus ajast töö tõttu mööda maailma ringi rändab. Alguses olime kahtlustavad, kuid hiljem saime kinnitust, et tegu on väga toreda ja heasüdamliku inimesega. Kuna Singapuris veetsime 4 päeva, siis pakkus meile ka enda juures ööbimist ja pidi lennujaama järgi tulema. Paar päeva enne minekut saime info, et kahjuks peab ta samal ajal tööreisil olema, aga kuna oli lubanud meile ööbimist, oli ta juba meie hotellitoa eest maksnud! Olime kõik suud lahti ja siiamaani uskumatu, miks peaks keegi nii suure heateo tegema. Ööbisime Furama hotellis, mis asukoha poolest super, tuba oli igati normaalne ning meie korrusel oli ka bassein. Igaljuhul ei peatu Singapuril pikemalt, kuna selle linna jaoks ei jagu mul endiselt piisavalt palju häid sõnu ning iga kell võiksin sinna lausa kolida! Näitasin poistele must see kohad üle ja avastasime ka East Coast Skateparki. Minu jaoks pole ilmselt elusees nii huvitav olnud rulasõidu vaatamine kui selles pargis! Haigelt tuus koht ikka! Igal hommikul sõime BreadTalkis mis hotellist üle tee oli, seega sain lõpuks selle meeletu isu ka rahuldatud ning üleüldiselt käisin oma kauaigatsetud kohad läbi. 

Welcome to Australia ja automured

30. septembri hommikul jõudsime Austraaliasse. Seekord lennufirmaks Scoot Airlines. Midagi halba ei ole öelda..odavfirma aga suhteliselt talutav, teenindus oli vähemalt hea. Õnneks suutsin jälle enamus aega magada, reis ise kestis üle 7 tunni. Maandusime Gold Coastil, aga kuna otsustasime oma reisu alustada põhja poolt, siis jäime oma jätkulendu Cairnsi ootama. Miks just Cairns? Kuna siin on tohutult ilus loodus ning üritame reisida nii, et mööda rannikut alla sõites jõuaks Melbourneni välja. Esimestel päevadel ajasime korda oma kontod, telefonikaardid ja muud olulised dokumendid. Ei saa mainimatta jätta seda, et kuigi Singapuris olles omale pangakaardid ette ära tellisime, siis lõpuks läks ikka pea 3 nädalat aega, et neid kätte saada. Tundub, et siinsed pangatöötajad (ja kogemus ütleb, et ka mujal esindustes) ei tea ise ka, mis teenust nad pakuvad ja nii õnnestus töötajal vahepeal meie kaardid ära canceldada ning uuesti valele aadressile tellida. Lõpuks üritasid meile veel oma pensionisammast pähe määrida. Saatsime nad kuupeale! Kuna plaanis oli ka auto osta siis jälgisime pidevalt kuulutusi. Sealkohal ilmus siis esimene miinus Cairnsi asukoha valiku suhtes- turg on pea olematu ning hinnad kõrged. Proovisõitu tegime kokku 3 autoga ning neist viimane võlus kohe me südamed. Valikuks osutus 1999. aasta Toyota Camry sedaan. Eriti rõõmus olen veel selle üle, et tegu on automaatkäigukastiga, seega lisaks vasakpoolse liiklusega harjumisega ei ole seda vasaku käega käiguvahetust! Aga rõõm ei kestnud pikalt. Nimelt jäime pika ninaga. Kuna maailm on nii väike ja kõik teavad niikuinii kõiki siis kirjutan siia selle vastiku sakslase nime- Anna Lena Hoffmann…äkki saab kunagi raha tagasi :D Igaljuhul olid autol teise osariigi numbrimärgid ning paberimajandus Austraalia moodi on ikka tõeliselt pahupidi pööratud. Igas osariigis toimub autode registreerimine, kindlustus, ülevaatused erinevalt ning osariikide “ARKid” ei tee omavahel mitte mingisugust koostööd. Kuna hetkel resideerume Queenslandis kuid tulevikule mõeldes kavatseme niikuinii NSW osariiki liikuda ja ilmselt ka sealkandis auto maha müüa, siis tundsime ennast hästi, kuna auto registreerimine NSW osariigis kehtis kuni märtsi lõpuni. Sakslased ise said kõik ülekanded ja vajalikud toimetused läbi telefoni ajada ja pika uurimise käigus saime veel erinevatelt inimestelt kinnitust, et telefoni teel peaks asjad korda saama. Tegime siis tehingu ära, kuid kuna järjekord ooteliinil oli meeletult pikk, läksime kumbki oma teed kuna pidime samal päeval veel Mareebasse jõudma. Tund hiljem sai Siim NSW osariigi “ARKi” kätte kuid uudised ei olnud head. Nimelt ei saanud me telefoni teel autot enda nime peale ümber registreerida, kuna meil ei olnud selle osariigi esindustes varasemaid tehinguid ja seega ei sobinud neile ei templiga passikoopia politseist ega muud lahendused, mis välja pakkusime. Sõelale jäid 2 varianti: sõita NSW osariiki ja asi korda ajada (1700km üks suund) või registreerida auto Queenslandis ümber (regamise hind 510 dollarit). Saime siis sakslastega jälle kokku ja mis me teada saime? Nad UNUSTASID meile mainida, et ostsid auto diileri käest, kes nende eest kõik dokumendid korda ajas ning tänu millele nad tõesti ise esindusse minema ei pidanud. Täielik lollus sellist asja mitte mainida ja seega usume ka ise, et tegemist oli tahtliku unustamisega. Helistasime siis veelkord igale poole üle, et kindel olla. Ka teised teenindajad vastasid meile samaga ning kuna ostu-müügileping oli postiga NSW osariiki teele pandud, siis ei jäänud ka seda võimalust, et me oma raha tagasi saaks ja nad auto teisele soovijale müüa saaksid. Kuna Queenslandis on auto registreerumiseks vajalik RWC kontroll (teekõlbulikkuse kontroll), siis ei teinud see asja paremaks, kuna juhul kui autol vigu avastatakse, ei lasta seda ennem registreerida kuni need parandatud on ja selleks on aega 14 päeva peale autoostu. Saime siis esimese aja ülevaatuseks järgmiseks päevaks ning sakslased kandsid meile õnneks ka selle maksumuse mis oli 70 dollarit. Leppisime kokku, et käime ülevaatusel ära ning lähme koos transpordiametisse autot registreerima, et asi ikka korda saaks ja auto nende nime pealt kindlasti ära saaks. Saime ka jutule, et kuna nad sinna kaasa tulevad, siis maksame selle regamise tasu milleks oli 510 dollarit 50:50. Istusime siis autosse ja hakkasime Mareeba poole farmi sõitma, kus meid juba oodati. Mõtlesime, et ei hakka Cairnsi jääma vaid viime asjad farmi ära ja siis järgmine hommik saab juba tühja autoga ülevaatusele minna ning hiljem ka toidupoe ringi teha, kui teame mis atribuudid farmis olemas on. Teekond Mareebasse oli u 67km pikk…13km sellest mööda väga mägist ja kurvilist teed üle mäeaheliku. Siinkohal on hea mainida, et meie V6 3-ne mootor neelab selle teelõigu jooksul ikka korralikult bensiini. Muidugi teepeal tundsin kuidas suure kiiruse peal rool ikka korralikult värises ja auto kiskus tugevalt vasakule. Hakkasime muretsema, kuid jõudsime ilusti kohale. Saime ka teada, et oleks kõik auto ülevaatused ja parandused Mareebas teha lasta, aga kuna sakslased meiega koos autot regama tahtsid tulla ja me nende rahast ilma ei tahtnud jääda siis jäime ikkagi Cairnsi peale kindlaks. Järgmisel päeval kui auto ülevaatusel oli, tegime aega suures ostukeskuses parajaks ja poeriiulite vahel tuli mulle sõnum umbkaudse sisuga: “Sorry guys aga see on teie oma probleem ja me müüsime auto juba teile ära seega ei kavatse me selle jamaga enam tegeleda.” Kuiii vihased me olime! Jäi veel loota, et autoga on kõik korras ning selle alla suuri summasid ei lähe. Aga kus sa sellega! Saime siis listi asjadest, mis on vaja välja vahetada..sealhulgas kaks kummi, pidurikettad, klotsid, tagumine keskel asuv pidurituli. Küsisime siis kui palju see umbes maksma võib minna ja vastuseks saime umbes 500 dollarit. Tol hetkel oli tahtmine koju minna ja patja nutta, aga kahjuks ei olnud see võimalik. Suurest vihast läksime sakslastele ukse taha, et neilt see raha ikkagi sisse nõuda. Uksed-aknad olid kinni ja kodus neid ei olnud muidugi. Sõitsime tagasi Mareebasse ning järgneva nädala jooksul käis auto parandustes. Hea oli see, et kummide vahetusega kadus ka rooli värin ja kiskumine. Niisiis saime auto parandatud ja pidime ühel vabal reedesel päeval JÄLLE Cairnsi sõitma, kuna kui auto on kontrollitud ühes asutuses, peab selle peale parandust samasse kohta tagasi viima, et see üle kontrollitaks ning seal posu pabereid saama, mis registreerimisel vaja läheb. Aega meil selleks kinni panna vaja ei olnud, pidime vaid ette helistama. Mis te arvate, kas see onuke teatas, et tema läheb puhkusele ja auto saaks üle vaadata alles esmaspäeval? Muidugi, kuidas siis muidu! Viha aina kogunes. Rääkisime siis farmerile loo ära ja saime esmaspäeva vabaks. Esmaspäeval kontrolli minnes otsustasime, et ootame kohapeal ära ja vaatame, mis nad autoga teevad. Onuke küsis võtmed küll enda kätte aga ei istunud autosse sissegi, rääkimata selle kontrollimisest. Vaatas vaid meie paranduse tsekid üle ning täitis paberid ja valmis see oligi. See oleks reedel võtnud vaid 10 minutit. Lõpuks olime siis omadega sealmaal, et läksime autot registreerima. Jälle ei jäänud ilma üllatuseta. Kuna meil ei ole siin kindlat aadressi, vaid kasutame oma farmi kontakte, siis anti meile paberid, mille farmer ära peab täitma ja allkirjastama. Seega pidime tagasi Mareebasse sõitma. Jumal tänatud, et Mareebas ka registreerimine võimalik on. Saime siis farmerilt paberimajanduse kätte ning läksime oma kahekümne erineva paberiga kontorisse. Õnneks läks kõik hästi ja saime auto lõpuks oma nimele. Jee! Kogu kamm läks kokku päris kalliks: 2900$ auto maksumus + 510$ registreerimine + 600$ parandus kokku siis u 4000 dollarit. Õnneks sai see jama läbi ja lõpuks saame rõõmsad autoomanikud olla, ikkagi esimene enda ostetud auto! Pole vaja enam mitu päeva nädalas töökodade ja ülevaatuste vahel ringi sebida ja närve kulutada. Kahju lihtsalt sellest, et higi ja vaevaga teenitud raha selle vastiku valetaja pärast nii palju kulus, kuna algselt olime arvestanud auto ostuks 2000-2500 dollarit. 

Farmist ja tööst

Päev enne autoostu saime kõne farmerilt, kellega ma juba enne Austraaliasse tulekut olin e-maili teel suhelnud, et tööd tal veel nii vara pakkuda ei ole. Ütles siis, et võime ta farmi elama tulla, nädalas nii palju tööd ta meile ikka leiab, et rendi eest maksta ja samal ajal saame endale ka töökohta otsida, kuna sealkandis väga palju farme. Kuna enne seda olime tööbüroost pakkumise saanud tööhostelisse, kus iga päev tund aega tööle ja tagasi sõidutakse, mis asub iiri pubi ülemisel korrusel, oleksin pidanud Siimuga eraldi tubades olema, tööks kiiruse peale tomatite korjamine ja mis lõppkokkuvõttes ka 600km lõuna pool oli, otsustasime ikkagi Mareebasse tulla kuna teadsime, et siinsed farmerid on toredad ja teises kohas oli ka lisaks paljudele miinustele ka üür poole kallim. Ei tahtnud ka veel nii palju lõuna poole sõita kuna Cairnsi ümbruses nii palju ilusaid kohti, mida avastada. Farm on meil suhteliselt väike võrreldes ümbruskonnas olevate hiigelfarmidega, kuid see-eest väga mõnus kodune! Lisaks farmeritele elab siin sakslastest paar (jälle sakslased :D), kes siia 4 aastat tagasi tuli. Meie farm oli nende esimene farm, kuid kuna neil siin nii hästi läks, said nad sponsorviisa ning nüüd ka Austraalia residendid. Nemad siis nö supervisorid, kellega koos tööd teeme ning kes ülesandeid jagavad. Läbi saame päris hästi, kuid siiski on nad meie ülemused ja nö parimad sõbrad me ei ole.

Siin kasvatatakse laime, mangosi ja avokaadosi. Esimestel nädalatel saime tööd mitte rohkem kui 2-3 päeva. Nüüdseks oleme siin Siimuga kahekesi (Etsil läks haige põlv paiste ning hakkas hullu valu tegema, lisaks sai ta ka kahel päeval päieksepiste ilmselt ning farmerid ei tahtnud haiget iniemst tööl hoida, kuna Austraalias nii palju seaduseid, mis pahandusi võivad tuua) ning sel nädalal saime juba 5 päeva tööd ja kahel eelmisel nädalal 4 päeva. Siiamaani oleme avokaadode oksi toestanud, laimipuude oksi lõikanud, laime korjanud, mina olen ka laime pakkinud ning shedi (pakkimismaja) koristanud. Siim on paksemaid oksi ka õhukompressori abil töötavaga lõikuriga lõiganud ja mangosi toestanud. Tööpäeva graafik on meil siis järgnev:

05.15 äratus

05.55 auto juures valmis ja sõidame põllule

9.30-10.00 hommikusöögi paus

13.00-13.30 lõunasöögi paus

15.00 tööpäeva lõpp

Laimipuudel on küll päris suured okkad ja käed on kriibitud ja katki, lisaks veel tekivad osadesse kohtadesse vett täis “villid”. See on siis mingit sorti väike allergia, mida Siimul rohkem esineb kui mul. Ükspäev avastasin põõsas tuhnides ja laimi võttes oma käe pealt mega suure ja karvase ämbliku, milletaolise Siim hiljem ka oma kaela pealt leidis, kuid muidu on satikate ja muude elukatega põllul suhteliselt okei olukord. Nimelt hoitakse siin farmis ja põldudel muru minimaalse kõrgusega kuna siis ei tiku siia maod, kellele nii madala muru sees olla ei meeldi. Aastate jooksul on siin vaid üks poiss maolt hammustada saanud, kes madu ise surkis ja temaga mängida üritas, on totu! Kõrvalfarmis ei julgenud üks mao poolt hammustada saanud poiss farmeritele öelda, kuni ta lõpuks kokku kukkus, kuid õnneks jäi ellu ja viidi ruttu kopteriga haiglasse enne, kui tunnike täis tiksus ja ta oma eluga hüvasti oleks jätnud. Siiamaani tehtud töödest meeldib meile enim laimide korjamine, kuna oled pidevalt liikumises ning jälgid kuidas bin (300kg laime mahutav suur kast) laime täis saab. Korjamist teeb kergemaks kindla mõõduga rõngas- kui laim läheb rõngast läbi, siis on ta veel korjamiseks liiga väike, kui ei, siis võid selle oma suurde kõhukotti korjata. Kõhukott täis, siis tühjendad selle endanimelisse bini. Et farmerid õnnelikud oleks, on hea kui päeva jooksul ühe rea puid korjatud saad (reas u 100 puud) ja bin täis on..umbes 300kg päevas siis. Binid on meil nüüd kaks nädalat nimelised olnud kuna ühel reedesel pärastlõunal tuli farmer mõttele, et äkki oleme ikkagi liiga aeglased ja meid tuleks proovile panna, kas saame üldse siia farmi edasi jääda. Just siis kui meil oli autojama korda saanud ja olime mõelnud, et nüüd oleme ennast lõpuks sisse seadnud ilusti. Terve see nädalavahetus möödus meil arvutis omale uut töökohta otsides ja igale poole meile saates. Õnneks olime järgneval töönädalal väga tublid (kuigi me ei liigutanud ennast kiiremini ega muutunud töövõtetes väga midagi) ning eelmisel nädalal saime üldse kaks päeva täitsa üksinda tööd teha. Kui hooaeg hakkab, siis on siin töötajaid 15-20 ning tööd 6 päeva nädalas, 10 tundi päevas. Lisaks on siis ka öövahetused. Hooaeg algab detsembrist kuid sinnamaani on iga nädalaga aina rohkem tööd ning ettevalmistusi, seega nüüd peaks 4-5 päeva nädalas tööd vabalt jätkuma. Hooajal saan tööd peamiselt shedis tegema hakata, mis iseenesest on päris hea kuna siis ei paista päike lagipähe ning kuumus pole ka nii hull. Ühel päeval oli 35 kraadi sooja ja tuult ei olnud üldse, peaks mainima, et ei olnud kõige mõnusam! Ja mida aeg edasi, seda soojemaks muutuvad ilmad. Varsti on sooja lausa 40 kraadi ning õhuniiskus aina kasvab. Ka pakkimise töö on iseenesest päris kerge, lihtsalt jama on see, et seisad põhimõtteliselt 8 tundi ühe koha peal ja sinu silme ees keerlevad laime täis tünnid. Kaal sorteerib erineva suuruse ja kaaluga laimid erinevatesse tünnidesse ja nendest tulevad siis erineva kogusega kastid. Kõige suurematest mahub kasti 44 tk ja väiksematest 65. Igal kastil on välja kujunenud laimide paigaldamise muster, mida tehes on arvestatud just sellega, et laimid ilusti kohal püsiksid ning ära mahuksid. Koledama välimusega viljad lähevad mahla tegemiseks ning need pannakse suvaliselt suurematesse, 10kg kastidesse. Müügiks olevad lähevad siis nagu öeldud, tüki kaupa. Kuumusega oleme enam-vähem ära harjunud, lihtsalt kõige raskem ongi see, kui tööpäev kell 15 lõppeb, siis on kõige kuumem aeg päevas.  Töölt tulles niigi ülekuumenenud ja siis on toas endiselt haigelt palav. Peale tööd sööme oma jääpulgad ära (24tk kaupa ostame, selle suure paki hinnaks ainult 3 dollarit), käime pesemas. Siis oleme tavaliselt diivanitel pikali, vaatame meilid/uuendused üle ning puhkame. Kell 17 vaatame Breaking Badi sarja arvutist, 18 paiku hakkame süüa tegema ja poole kõrvaga kuulame uudiseid ning 19 algab juba Home and Away (Kodus ja Võõrsil), mis on siin olles igal õhtul kohustuslik :D (olude sunnil ei jää ka Siimul muud üle), 19.40 siis hammaste pesu ja tuttu ära, kuna hommikuti ärkame nii vara. 

Põhjus, miks me alguses siia jäime olenemata sellest, et meile iga päev tööd ei jagunud on see, et meile meeldib siin! Hetkel elame kahekesi majas, kus on puhas ning tingimused on väga okeid. Mareeba on farmist küll peaaegu 10km kaugusel, kuid sinna viib asfalttee ning ka mobiililevi on siin väga hea. Oleme kuulnud küll päris palju jutte kuidas paljudes farmides supervisorid kõrval karjuvad, rohi mille sees mässama peab ulatub põlvedeni, farmid kubisevad madudest ning tingimused on väga halvad. Meil on tõesti supper- majas on elutuba TV ja kööginurgaga, vannituba. Verandal külmkapid, pesumasin, teine wc, piljardilaud. Teise katuse all on siis magamistoad. Meie toas on 2x2inimesevoodi ja üks üksik. Teises toas 5 üheinimesevoodit. Hooajal on siin pea 20 inimest olnud, osad on telkidega aias ning osad lausa autodes. Siis oleks ilmselt pauside ajal toidutegemisega suhteliselt raske, kuna aega ei ole lõputult. Õnneks sel aastal siia kohale väga palju inimesi ei võeta, lisaks meile on tulemas kaks prantslast ning võib-olla mõned veel. Üldiselt hakatakse nüüd töölisi working hostelist võtma, kuna siis on vähem peavalu. Hommikul tuuakse inimesed kohale ning peale tööd viiakse tagasi. Seega on meil viimased 3 nädalat aega oma elamist kahekesi nautida. Üüri maksame nädalas 105 dollarit näkku, mis on ka täitsa “Harju keskmine”. Et vähem majandamist oleks, laseme selle oma töötundidest maha arvestada ning saame selle võrra lihtsalt vähem palka- easy. Peaaegu iga päev teen ka 3 liitrit laimilimonaadi, kuna laime tuleb meil iga nädal kasti kaupa! Küll jääb pakkimisest üle, küll lõikame kogemata oksi lõigates viljad maha. Peame tunnistama, et tegu on eriti mõnusa ja värskendava joogiga. Prooviga järgi! 1,5 joogiks on vaja 140ml raw sugarit, 6 laimi, mineraalvett ning tavalist vett. Pigista laimidest vedelik klaasi, samal ajal kalla keev vesi (nii palju, et suhkru üle ujutaks) suhkru peale ja sega, kuni suhkur sulab. Seejärel kalla suhkruvesi ja laimimahl 1,5l pudelisse ning lisa pool mineraalvett ja pool tavalist vett. Nii lihtne see ongi! Palka saame ka väga normaalselt, kes tahab, see küsib, siia välja kirjutama ei hakka! Farmi aadressiks 489 Springs Road, Mareeba, Queensland, otsige meid ülesse;) 

Vaba aeg

Vaba aega on meil nüüd aina vähem käes kuid siiamaani oleme päris palju ära vaadanud. Oleme käinud toidulaadal, järve ääres, Cairnsi randades, koskede juures, vihmametsas, koaalat süles hoidnud, kängurut peopealt toitnud ja paitanud…saime isegi nii suureks sõbraks, et peopesa limpsiti puhtaks ka. Täna avastasime jäätisekohvikut ja kõrvalfarm on Austraalia suurim mango- ja kohvifarm. Seal käies oleme banaane võtnud ning täna proovisime ka papaia ära. Fruitide kõrval ka honesty box, seega raha paneme sinna tunde järgi, kuid kuna tegu on naabritega ja tööd küsimas käies paluti nii palju papaiasi võtta kui soovime, siis me sinna kasti väga palju raha ei pane :D Täna käisime siis kohalikku kohvi nautimas, väga hea oli! Tegu on Skybury kohviga..äkki on keegi kuulnud. Õues oli ka kakaduu puur, kus linnuke siis ise väljas sai käia. Sirutasin käes välja ning mu randme peal ta ennast mugavalt tundiski. Mis te arvate kas ta sealt ära ka tulla tahtis? Muidugi mitte. Siim sirutas siis enda käe välja ning järgmised veerand tundi ta Siimu käe pealt ära tulla ei tahtnud ning kui “lükkama” hakkasime siis tahtis näksata. Lõpuks kasutasin oma linnuteadja oskuseid ja puuri ta tagasi saime. Karjus meile hiljem veel: “good bye! good bye!” ka järgi. Oleme ka siin olevat piljardilauda kasutanud, mis on suhteliselt okei selle kohta, et me siiski farmis oleme:D Meil siin kaks koera, kaks kana ja kolm kassi ka, seega meist on saanud suured loomasõbrad! Mareebas käime tavaliselt 1-2 korda nädalas, peamiselt toidupoes või kui Siim sõitma tahab minna. Nädala toidu üritame korraga ära osta ning raha kulub tavaliselt 80 dollarit kahe peale nädalas, mis tundub ju iseenesest päris okei. Siimu jaoks on siin ka betoonist skatepark. Mareebas elab ainult 6000 inimest aga ikka on neil betoonpark. Veidi naljakas ta on, aga vähemalt on olemas! Üldiselt oleme ka Cairnsis olevat tehasepoodide keskust külastanud, kust endale 5 dollarit maksnud jalanõusi ja riideesemeid ostnud oleme. Seega söök, tarbeesemed ja ka bensiin on siin odavamad kui Eestis. Eestis ostad pluusi ja pead selleks vähemalt pool päeva tööd tegema, siin ostad tunnipalga eest 4 pluusi:D Ja muideks on siin ka esmaspäevad poole paremad- igal esmaspäeval on palgapäev! Kuidagi palju normaalsem oma rahalist seisu ja elu iga nädal juhtida, kui kuu kaupa palka oodata. 

Üldiselt oleme päris rõõmsad, et selle suure sammu ette võtsime ning soovitame kõigil, kes tulemise peale mõtlevad- tulge muidugi! Pole mõtet oma “õiget aega” ootama jääda ning kui kohe tulete, jõuate ka siinkandi hooajaks kohale;).

PS! Pildid on ekstreemselt sassis kuna millegipärast ei ole mul neid võimalik järjekorda tõsta kuid loodan, et mingi ettekujutuse ikkagi saate! Pooltel piltidel ka näpp pildi peale jäänud kuna siiamaani ei ole ma goproga ära harjunud :D

hello
Palm Cove beach Cairnsi kandis
image
Vaade Trinity beachile Cairnsi kandis
image
Meie farmi veehoidla
image
Trinity beach Cairnsi kandis
image
Trinity beach skatepark 
image
Koala Gardens Kurandas, Cairnsi ja Mareeba vahel
image
Mareeba skatepark
image
Meie farmi loomadega- must koer Millie, hele retriiver Snud ja kass Mirri. Iga päev jooksevad auto kõrval tööle ja peale tööd tulevad pai nuruma
image
Laimipuude “põld”, oksade lõikus
image
Tihti leiab laimipuudel ka selliste ogadega oksi

image
Millie :)
image
Kõhukott kuhu laime korjame
image
Emerald Creek Falls Mareeba kandis
image
Poisid matkasid mööda koske ja leidsid mõnusa “basseini”
image
Niisama poosetamas
image
Lemmikpuu Singapuri Botaanikaaias
image
Laimide korjamine. Päeva lõpuks kõik 4 bini laime täis, igaüks mahutab kuni 350kg laime
image
Kui kõhukott laime täis, siis kõnnid bini juurde ning tühjendad koti. Kotisuu avaneb ka allapoole seega ei pea seda kogu aeg seljast ära kiskuma
image
Piljardilaud meie verandal
image
Kodu Mareebas
image
Cairnsi esplanaadil ujumas. Tegu on kinnise basseiniga kus saab ohutult ujuda kuna meres piiraksid meid krokodillid, mürgimaod, haid ning millimallikad kelle kõrvetus võib tappa 
image
Mareeba skatepark
image
Crystal Cascade nimeline kosk vihmametsas. Cairnsi kandis
image
Väga kurvasilmne Siim laime korjamas:D
image
Koduhoov, vaade meie vaba-aja majakesele, vasakul hoones ka magamistoad
image
Terrass
image
Elutuba ja kööginurk
image
Cairnsi skatepark
image
Cairnsi skatepark vol2
image
Jälle Crystal Cascades kosk Cairnsi kandis
image
Meie esimene auto :))))
image
Packing shed. Punastesse tünnidesse jaotuvad laimid suuruste järgi. Hooajal tööd peaaegu 24/7
image
Mangod. Muideks sellel nädalal saame ka vaikselt juba mangosid korjama hakata
image
Mango põld. Nagu pildilt näha, siis puud ei ole metsa kasvanud ja muru ka piisavalt madal
image
Jällegi üks mu lemmikpaiku Singapuris. Gardens by the Bay
image
Singapuri East Coast skatepark
image
Päris haige pool Singapuri skatepargis
image
Infotabel packing shedis, et laime kergem sorteerida oleks
image
Meie armas vannituba
image
Pool Singapuri skatepargis

0 notes

Hommikused pannkoogid nutella ja maasikatega vanaema juures @koeraelu @talendijaht  (at Saaremaa)

Hommikused pannkoogid nutella ja maasikatega vanaema juures @koeraelu @talendijaht (at Saaremaa)